Kuldne sügis, vihmavalinguid sekka. Muutuste aeg. Seda jätkus meiegi perre. Tuli pakkumine lasteaeda, kahjuks küll teise, Assaku omasse. Kuigi ootasime Peetrisse. Tuli mõelda ja otsus polnud kerge ja kes teab, võibolla ka mitte õige. Sel hetkel sai ta selline ja eks elu näita, kas õige või vale. Võib olla ka ei näita, sest ega sa ju tea, mis oleks olnud, kui teisiti oleks otsustanud. Seepärast on see nii mõttetu arutelu. Võtsime koha vastu, kuna vahetatud sai koht ka Joonasele. Pikem sõit ja enam pole endal võimalust nende päevast lasteaia juures osa saada, vaid kodus kuulata, kui neil seda soovi ja soont on või tekib. Osalus langes ära ka juba seetõttu, et ise asusin tööle. Tagasi sinna, kust kolm aastat tagasi läksin. Ametikoht küll uus, paljud kolleegidki ja maja, aga ikkagi olnusse . Poole võrra ikkagi lihtsam. Plika jääb Nana hoolde. Lahkumine temast igal hommikul on väga raske. Ta lehvitab aknal, nagu kunagi tegi seda Joonas. Oliver polegi seda tunda saanud. Tema on õnnepoiss, saanud emmega olla üle 2,5 aasta. Joonas ja Gerta vaid pisut üle aasta. Selline see elu on. Muidugi oleksin meelsamini kodus, aga palka selle eest ei maksta ning elada on vaja. Unistused on tohutud.
Millest küll tuleb, et osad lapsed tahavad lasteaias käia, osad ei taha? On see kinni iseloomus, elukeskkonnas vm. Nii tahaks teada. Või kuidas kasvatada last lasteaialapseks. Või ei peakski. Tegelikult on see ju tunnustus vanemale, kui laps ülteb, et tahab olla kodus ja mängida ema-isa-õe-vennaga. Sedasi lohutan mina ennast, aga enamasti see ei aita. Mitte ei suuda leppida ega andestada endale võimetust lasta lapsel kodus olla, kui tahab. Aga siit edasi, kui on kooliminemise aeg. Sinna tuleb ju ometi minna. Üks tohuvapohu ja üldse mitte mõnus arutelu.
Lapsed ise. Nii väikesed ja ometi nii suured. Joonas – poiss oma teadmise ja tegemisega. Uudishimulik, nagu laps ikka. Kõike tahab katsuda ja teada. Isa saab vahel seepärast kurjaks. Kipub unuma, et sedasi laps maailma õpibki. Kaval on ja provotseerija, olukord on alati kontrolli all. Kui kuuleb, et teine avastas midagi, mida saada, siis on esimesena jaol, sest on kiirem. Selline omadus ei meeldi kohe üldse mitte emmele ja issile ja sellele, kes avastas ja tahtis esimesena. Õrn, kohe väga õrn. Keegi ei tohi midagi ta käest võtta ega midagi lõhkuda, mis on tema. Kui see juhtub, on nutt silmis. Ebaõiglust ei salli, ei ela üle. Kuid sel hetkel ei kinnistu see, et ka teistelt ära võtmine pole hea. Küllap 5-aastaselt on seda ka palju nõuda. Väga iseseisev, aitab venda ja õde, kuigi nemad ei oska seda hinnata ja ei kipu laskma. Õekese lemmik. Tal on suur rõõm teda hommikul näha, kui ärkab või kui lasteaiast tuleb. Jätkuvalt humanitaarse loomuga, sport ei köida. Jalgrattaga kodus siiski nõus kihutama, eriti siis, kui läheme palliplatsile lompidesse. Ujuksid ka, aga isse ei viitsi ja emmel pole lihtsalt võimalik.
Oliver – sinuga on praegu raske. Sul on EI EI EI kõigele. Võitlus käib su sees ja sinu ümber. Selleks ei jätku emmel jaksu. Vahel saan kurjaks, vahel kurvaks. Kuigi kõik võimendub sellega, kas ta päeval magab või mitte. Ei taha sööma tulla, ei taha käsi pesta jne. Kõige tavapärasemad tegevused. Aitab see, kui tema vastu pöörata – ma söön siis ise su söögi, ära pese käsi. Tõeline regge-rocki-hip-hop poiss. Ainult vaata ja kuula ja naera. See on tõeliselt armas, kui ta oma laulu, pillimängimise ja tantsuga hoogu satub. Krutskeid täis. Selline naaskel. Tohutult austab oma venda. Kui näeb, et Joonas tunneb end puudutatuna, loobub oma õigusest ja annab selle oma vennale. Hell oskab ka olla. Kordab kõike venna järel. See, mis vend ees ütleb, selle järelkaja Oliveri poolt tuleb. Kinnistab venna öeldut. Eks see tulene soovist samastuda suurema vennaga. Oled liikuvam ja aktiivsem, kuigi samuti suur raamatulugeja. Praegu veel lasteaias ringides kaasa ei löö, või peaks ütlema, et on teistest eraldi a’la seina taga ja teeb seal vargsi kaasa. Küllap alguse asi. Õe osas aga oled ettevaatamatu. Kuigi hommikul või eemal olemise järel tuled juurde ja ütled no tere kallike, kuidas sul läheb.
Pesamuna Gerta – saab üldiselt hakkama oma vennakestega, teeb säru kui vaja ja tõstab kisa, kui ei saa. Õpib kiirelt ja kõike. Arvab end juba piisavalt suureks, et lusikas-kahvel enda käes hoida ja sööki süüa. Lõpeb see muidugi sellega, et pesta tuleb tüdrukut, lauda, tooli ja põrandat. Temagi suur raamatuhuviline, pidevalt on raamat näpus või istub raamaturiiuli ees ja hakkab järjest raamatuid vaatama. See nukk, mille sünnipäevaks kinkisime, veel raske talle tassida, kuid saab hakkama ja toob selle mulle või issile hoida. Kui juhtume nuku Liisi ära panema, tarib ta uuesti selle meile. Kui armsalt annab ta musi ja teeb kalli. Hommikul kipub vara ärkama, ronib meie juurde, annab musi, lootuses et ärkame. Selle ta lõpuks ka saavutab. Maiasmokk. Kui kuuleb, et poistele midagi kapist antakse, tuleb suure kisaga juurde justkui nõudliku häälega MINA KA. Ja mitteandmine pole kuidagi aktsepteeritav. Juba varakult tatsud emme-issi jalanõudega mööda tube. Naer ja rõõm on sinuga. Kui poisid on kodus, oled sa nende juures, tegutsed üksi nende lähedal või nendega koos, kui poisse ei ole, siis otsid lähedust sellelt kes on. Temaga tuleb siis koos mängida, lugeda jne – üksi kohe kindlasti mitte. Kangust on ka täis. Kuskil muusika kõrvu jääb, hakkab tantsima. Õpib jooksmist ja sõnu.
Üks täiendab teist. Kolm on paras seltskond. Õnnelik olen. Raske on, aga siis vaatan neid või mõtlen neile ja mul hakkab jälle hea.
iceBear 